Abruka
See
oll vanasti, kui Kuressaare linna veel olemas ei olnud, või siis, kui
teda ehitama hakati ja veel käsil oli. Ainult raekoda oli juba täiesti
valmis olnud, muud kõik olnud veel käsil. Vanatondile polevat
aga see asi sugugi meeldind, et sinna hakatakse linna tegema, ja võtnud
nõuks seda alustet linna enne ära hävitada, kui see valmis
saab.
Selleks tarvitanud Vanatont järgmist abinõu: kiskunud Kuramaa
rannast tüki maalahmakat lahti, ujutanud üle Riia lahe Kuressaare
poole, tahtnud selle maatüki Kuressaare linna pääle ajada ning
selle Kuramaalt toodud maatüki alla matta.
Olnud juba oma maarahnuga kaunis Kuressaare linna ligidale jõudnud,
umbes sinna kohta, mis praegu on Abruka saar, ja oleks vahest selle maalahmaka
ka Kuressaare linna pääle lükand ja Kuressaaret poleks praegu
olemas olevat, kui raekoja tornist poleks seda nõu märgat ja Vanakurja
või Vanatondi tegevust näht. Ehitajad vaatasid raekoja tornist,
kuidas Tont maaga ikka lähemale tuli. Viimati ütles üks ehitajaist:
"See on ju Abruka saar" ja kohe jäi Vanatondi maalahmakas merepõhja
kinni ning sellest sai Abruka saar, sest nägija oli selle ära nimetand
ja sellepärast saigi tast saar, mida praegu Abruka saareks kutsutakse.
E, StK 43, 249/52 (62) < Jämaja khk., Mäebe k. - M. Tooms <
Jüri Kokk (1927).
Mereröövlid ja Abruka saar
Võimalik, et muistsed laevad leidsid mõnusaid peatuskohti ka Ahvenasaare (Abruka) rannas, mis paistab Salmelt silmapiiril meres. Abrukal endal on tõepoolest leitud märke kunagisest meresõitjate või mereröövlite peatuspaigast, millele andis kinnitust ka 2010.aasta juuni algul tehtud arheoloogiline luure ja samuti rahvapärimus Anerahu lahesopist,“...mis ulatunud vanasti Reheküüni (Kuke) mäeni. Selle ümber peetud võitlustest annavad tunnistust ümberkaudsetelt põldudelt leitud odaotsad. Küllap oli see ideaalne paik mereröövlite kantsiks, et kimbutada linna suunduvaid laevu.
Allikas: Mari Tuulik "Abruka ajast aega" lk.18 2011.a.
Kuidas tekkis Abruka saar
Kui Kuressaares hakati lossi
ehitama, pole see Vanakurjale meeldind, tahtnud ära hävitada kõige
võõra. Läind Kuramaale, kaevand tüki maad välja,
praegu sääl Angerni järv. Võtnud maatüki selga,
lendand Kuressaare lossi poole. Keegi oli seda Vanajumalale tääda
andand. Ta saand pahaseks, võtnud suure kivi, ning kui Vanapagan oli
Kuressaare saamas, viskand pahema tiiva pihta. See on teda vähe kallutand.
Viskand veel teise kivi rohkem kere poole, Vanapagan kukkund koormaga merre;
tahtnud hüüda appi, saanud öelda: abrruu. Sellest saanud Abruka.
Tiivad on praegugi veel näha, üks on Vahasi ning teine on Kaskse.
Kivi aga, mis pooleks läks, asub praegu veel Vaherahus, on hiigla mürakas.
ERA II 158, 156/7 (3) < Jämaja khk., Torgu v., Mõisaküla
< Anseküla khk., Salme v. ja k. - A. Ahurand < Jaak Lepik, sünd.
1871. a. (1937).
Kuidas Abrugu saar sugend on
Ühekorra, kut Kuresaare
võrst hakkand omale seia linna tegema, olnd va Vanapoiss sellepärast
hirmus vihane ning tahtand Kuresaare võrsti keige linna ning rahvaga
maa pealt ette tükkis ära kautada. Eks taal siis ikka nõud
pole ka. Siis läind tene Kuramaale ning hakkand sääl ühte
armutu suurt tükki maad välja kaevama, et seda siis seia Kuresaare
linna peele tuua. Kas see kaevand ning kraapind sääl ühed ilmad
ajad (vaada koos sa siis seokese suure tüki maad välja saad). Viimaks
saand siis see tüki välja, ajand oma selga ning pand Kuresaare poole
lindma. See on jo muudugid tääda, koest seokene suur tükk maad
välja võetakse, et sõnna suur auk taa jääb. Sääl
kuhas peab paergu Kuramaal järi olema. Vanapoiss olnd juba ette üsna
Kuresaare lihidal ning mõtlend: vaest mõned seokesed tükid
on mool nurja läind, aga jo see ikka korda lihab. Seekorra saa ma ometi
Vanadjumalad petta, tema on jo ikka inimessi oort abis. No suur koorm vaibund
va mihel püsut teise külje peele. Vanapoiss nüksand siis paramidi
selga. Äkist patsatand jälle sääma tiiba peelt tükk
maad mere. (See on jo see Kirju rahu, natuse Abrugust Kuramaa pool üks
28 võrsti.) Vanapoiss kohkund natuse ning vätsind aga edasi. No
Vanajumal juhtund jälle nägema, et Vanapoiss siukest tükki
tegemas on, muud kut võttand suure kivi käde ning virutand sellega
va Vanapoisi sääma tiiba pihta. Oh sa poiss! Vanapoiss kohkund nenda,
et va tagumine ots pääsend ka lahti, see, mis paergu Linnusita sääreks
hüüteste, ning see kivi on paergu seal Kassemaa juures meres ka
näha, missega Vanajumal viskand oli. No Vanapoiss olnd nenda visa hingega,
siis Jumal virutand vasagu tiiba peele ka kaks suurt kivi, siis veel Vanapoiss
tulnd oma kandamaga ülalt keerdes. Tahtand tene siis veel abi hüüda,
no suu jooksend vett täis, paljas plurin olnd taga: Abrrroo. Sellepärast
hakatud siis seda maad Abrugu maaks hüütema. Nee kaks suurt kivi
on paergu teine Vahase maal, teine Vahase ning Abrugu vahel Vaherahus. See
kivi, mis Vahases on, see on luhki läind:, teeb, on kou ta luhki löönd
või on ta taevalt nii suure jooniga visatud, et ta luhki läind
on. Selle järge on inimesed sääl hirmsast tontisid näind,
jo va Vanapoiss ikka sääl siis veel pärast viirustamas olnd on.
H II 18, 923/4 (1) < Anseküla khk. - Leppik (1888).
Vt. HVM II, muist. 104.