LOODUS
Kahe kolmandiku ulatuses
katab saart liigirohke laialehine salulehtmets, mis on looduskaitse all alates
1930. aastast. Põhjast lõunasse kulgeva seljandiku madalamas
kohas sirgub lopsakas sõnajalg inimkõrguseks. Lõunapoolsed
puisniidud ja loopealsed köidavad loodussõpra oma haruldaste taimekoosluste
ja liigirohkusega.
Abruka saar kuulub Natura 2000 võrgustiku linnu- ja loodusalade koosseisu.
Laialehine salulehtmets on
Läänemere mail ainulaadne, sest see on jäänuk soojematest
kliimaperioodidest ja sarnaneb oma varjuarmastava taimestiku poolest Lääne-Euroopa
pöögimetsaga. Loode-kagu lõunasuunaline seljandik hargneb
kaheks. Laialehiste metsade levik seostub üksnes nende seljandikega.
Metsas kasvavad valdavas enamuses pärnad, sekka vahtrad, jalakad ja saared.
Vähem leidub kaske, haaba, kuuske ja tamme. Kõrgemad puud küünivad
kuni 30 meetrini, puude iga ca 100 aastani, jalakate ja pärnade vanuseks
isegi kuni 110-200 aastat.
Mets on rikas ka samblike poolest: maksasamblikud, lehtsamblikud (Parmelia-liigid)
ja põõsassamblikud (Ramalina- liigid).
Alusmetsas kasvab massiliselt sarapuid, kuslapuid, magesõstraid, näsiniint,
vähem pihlakaid ja viirpuid, türnpuid ja toomingaid.
Rohurindes on tüüpilised laialehise metsa liigid.
Seljandike vahelisel alal levivad angervaksa ning kohati sõnajala kasvukoha
tüübi puistud.
Haruldastest liikidest kasvavad salulehtmetsas: pori nõiakold. uimastav
varesputk, roomav akakapsas, varju- püsikluste, raudsoodahein, karulauk
ja paljud käpaliste liigid.
Lindudest asustab Abruka saare metsa liigirikas salulembene linnustik: rästa
liigid, tihase liigid, puukoristaja, must kärbsenäpp, mets- ja väike
lehelind.
Metsa kuuse kasvukohas võime kohata pasknääri ja isegi mänsakut,
puutüvedes ka jääkosklaid ning viimastel aastatel on nähtud
isegi mõni paar merikotkaid.