Abruka uudised 20 veebruar 2009.a.

Mis siin ikka, alustame sealt, kus nädal tagasi lõpetatud sai. Juubelite, sünnipäevade ja teiste tähtsate koosviibimistega oleme saarel selleks korraks edukalt mäel. Sõbrapäevast rääkimata. Kus iganes mujal võib külaelaniku 85-e aastane sünnipäev jääda üldsusele märkamata, aga Abrukal on see tähtsündmus, mis vajab äramärkimist. Seda enam, et meil on siin kõik inimesed arvel ja ükski inimene ei jää märkamata ega ole omapead. Liiati, kui juubilariks on saare vanim elanik, kes saarel mitmed valitsejad ja sõja üle-elanu, erinevate vaenuvägede tulemisi ja minemisi näinud, muust elust ja asjast rääkimata. Tuleb tunnistada, et kavandatud koosviibimine läks asja ette. Juubilari lapselaps Riho oli vanaemale seltsimaia sellise pidulaua katnud, et pea või pulmad maha. Ei taha teid siin kadedaks ajada, ega suud vesistama panna, aga kui juba mahlaseid ja hõrgutavaid torte oli üksi nii palju, et võta või kahepeale ette, siis mõelge ise. Asi läheb jälle enese-kiituseks kätte ära. Teisest küljest, enesekiitust ei tohi sa küll kellegi teise kätte usaldada, selle töö pead sa ikka ise ära tegema. Aga noh, mis teha, mis teha kui Abrukas hästi elatakse. Ja ütleb ju vanasõnagi, et rikkus pole häbi-asi, vaata vaesust ja auklikku püksitagumikku pead sa häbenema. Eks see jutt nüüd üks pühaduse teotamine ole, sellel raskel ajal. Aga midagi pole parata, et meil hästi läheb, meie ju ka Eestimaa inimesed ja Abruka tükikene Eesti maastki. Selle jutu lõpetuseks sobib kõige paremini ehk juubilari mõtteavaldus, et juba selle nimel tasub veel edasi elada, et jälle kord kokku saada. Nõnda siis.
Vaatamata stabiilselt kestvatele külmakraadidele on jääolud Abrukalt vaadatuna endiselt kesised. Põhja ja ida suunas on valendav jää, lõuna ja lääne poolsel küljel aga lainetav meri. Veel mõni päev tagasi, kui saarel ring-käiku tegin, oli pool saarest ümbritsetu pealtnäha kindla jääkattega, teise poole peal aga, lõi laine paarisaja meetri kaugusel kaldast laksu. Aga ega see meie elu sega, jää-vangistusele saab vajadusel inim-mõistusega lõpu teha. Teisipäeval võtsidki kaks meest Abrukalt üle-jää retke ette. Mis seal ikka, veidi arupidamist, koksid kaasa ja teele. Ah jaa, koksid on kepid, millel teravad metall-otsad jää tugevuse proovimiseks. Kuna jääolud on tõega kesised, siis tuleb merejääl mõistusega liikuda. Abruka põhjapoolsest tipust, e. Põõrna säärest merepeale minnes on jääl soidra kohad sees. Lahtiseletatult on need pehmed, nõrgalt külmunud kohad, mis inimest ei kanna. Kui merejää üldiselt inimese peal hoiab, siis külmunud laevateest üleminekul tuleb küll üpris ettevaatlik olla, sest jää on seal külmunud ebaühtlaselt. Meeste sõnutsi, läksid koksid seal jääst ikka naks ja naks läbi. Muidugi tuleb laevateed ületada ristipidi. Kolmapäeva hommikul võtsid mehed Abrukale tagasitee uuesti jalge alla. Nüüdseks võib öelda, et kõik toimus eriliste vahejuhtumiteta. Seega esimene ülejää linnareis on käidud ja postki saarele toimetatud. See muidugi ei tähenda seda, et ma kedagi üle-jää Abrukale julgustaksin tulema. Jääle tulla ei ole mõistlik enne, kui jää paksus ära mõõdetud ja tee maha märgitud.
Nii-palju siis jääst ja seal liikumisest.
Juubelipidustuste ja sünnipäevadega läinud nädalal tulime küll edukalt toime, aga ega sellega siis veel üritused lõppenud ole. See üks nädal on pelgalt puhkuseks, sest juba üle-homme s.o. 22-l veebruaril, tähistavad oma sünnipäeva meie oma saare kirjamehed kaksikvennad Tuulikud, Ülo ja Jüri. Siin-juures on paslik tugevad käepigistused ja õnne- ning tervisesoovid ka Abruka rahva poolt teele saata ja mis sest, et paar päeva varem. Mere tagant peabki õnnitlused varem ära saatma, meretagune värk ju.
Lõpetuseks tahaks veidi urgitseda ka ja ütlen ausalt, see on puhtast kadedusest ja eneseupitamise soovist. Lugesin kolmapäevasest MM-st, et Ruhnlased on suisa maailma-avastuslike tempudega hakkama saanud. Nimelt olla nad avastanud Ruhnu lähedalt merest ühe siin-kandis enne-nägemata lõhkjalalise kooriklooma, selle võõrapärase nimetuse jätan siin juures igaks petteks väljaütlemata. Läänemeres olla see leid suisa esmakordne. Ei taha Ruhnlaste avastuse tähtsust kuidagi vähendada, aga kuna internetis oli ilusasti selle vee-elaniku pilt ka üleval, siis pean ütlema, et selliseid „esma-avastusi” oleme meie siin Abrukal juba ammu teinud. Veel möödunud sügisel, Kasse alt mõrda välja võttes, korjasin neid ime-elukaid paadi põhjast peoga. Toll-ajal pidasime neid lihtsalt siia sattunud krevettideks. Sihuke see saareelaniku elu kord on. See maailm mida, ülejäänud Eestimaa Ruhnu-alt alles avastamas käib on Abrukal ammu-ilma üles leitud. Vaat sedamoodi siis ja olge ikka mõnusad.
Kadi raadiole Rein Lember Abruka saarelt Vahtra talust.