Ajaloost on teada, et Abruka kuulus Lääne-Eesti piiskopkonnale ning esimesed teated Abruka kohta pärinevad keskajast, kui Saare-Lääne piiskopid hakkasid saarel hobuseid kasvatama ning rajasid hiljem ka karjamõisa. Mõisa majandati Sõrves elavate talupoegade abil. Talurahva asustuse levimist saarele ei peetud soovitavaks, sest selle läbi oleks kannatanud siinse hobusekasvatusega tegeleva karjamõisa heina- ja marjamaad. Hobuseid toodi saarele suurte paatidega. Koha peal oli karjastele ehitatud paar onni.

1780-ndatel ehitas Vene keisririik mereranda piirivalvekordonite (tongrimajade) keti, need rajati Toris, Roomassaares, Abrukas, Mändjalas, Järvel, Sõrves jne.

Esimene nimeliselt teada olev Abruka tonger Carl Friedrich Krause laulatati 1802 Catharina Charlotta Henrichsoniga. Nende elupaik on teadmata. Ilmselt enne püsielanikke oli Abrukal ka ajutisi elanikke (karjaseid, tongreid).

Esimene Abruka saare elanik oli kroonu metsawaht. Abruka riigimõisa esimene rentnik oli Mulutu mõisa parun Buxhoeweden. Teolised olid Salme, Kaimre ja Üdipe küladest.

1858 mõõdeti wälja 20 mõisasulaste platsi.

I kroonu metsavaht oli Frido Kristjansen (1766-1838), vabatalupojast postivedaja Tingiste Kristjani järeltulija Unimäe külast. Tingiste pered elasid Kihelkonna maantee ääres ja tegelesid postiveoga, nad olid muust mõisaorjusest vabad nagu Koguva pered Muhus. Priinimeks võeti Kristjansen (Kristjanson).

Metsahoidja (Buschwachter) teenistus algas Abruka kroonumõisa loomisega 19. sajandi algul. 1811 võeti selline ametimees palgale ka Loodes, tema põhiülesanne oli Loode tammiku hooldamine. Mõlemad need metsad on riigi kaitse all vahelduva eduga kaks sajandit, Abruka oma on haruldasemgi – siin kasvab liigirikas, Eestis haruldane keskeuroopa tüüpi lehtmets.

Kõige rohkem on saarel elanud 150 inimest.

Abruka omapärase nime kujunemist peaks käsitlema koos Roomassaare nimega. Roo maa saar oli kunagi kaetud pillirooga. „Rohr“, ka „roh“ alamsaksa keeles, tähendab roogu. Eesliide „ab“ aga „ära. eemale“, Abroh, ka Abrohr – roost eemal, roo maa saarest kaugemal.

Saare ajaloolises keskuses, vana mõisapargi veerel seisab saare vanim säilinud hoone, maakivist rookatusega maja, mille MTÜ Abruka Muuseumi Selts on Hasartmängumaksu regionaalprogrammi toetusel korda teinud ja milles võib tutvuda saare aja- ning kultuurilooga.

Legendid


Abruka

See oll vanasti, kui Kuressaare linna veel olemas ei olnud, või siis, kui teda ehitama hakati ja veel käsil oli. Ainult raekoda oli juba täiesti valmis olnud, muud kõik olnud veel käsil. Vanatondile polevat aga see asi sugugi meeldind, et sinna hakatakse linna tegema, ja võtnud nõuks seda alustet linna enne ära hävitada, kui see valmis saab.
Selleks tarvitanud Vanatont järgmist abinõu: kiskunud Kuramaa rannast tüki maalahmakat lahti, ujutanud üle Riia lahe Kuressaare poole, tahtnud selle maatüki Kuressaare linna pääle ajada ning selle Kuramaalt toodud maatüki alla matta.
Olnud juba oma maarahnuga kaunis Kuressaare linna ligidale jõudnud, umbes sinna kohta, mis praegu on Abruka saar, ja oleks vahest selle maalahmaka ka Kuressaare linna pääle lükand ja Kuressaaret poleks praegu olemas olevat, kui raekoja tornist poleks seda nõu märgat ja Vanakurja või Vanatondi tegevust näht. Ehitajad vaatasid raekoja tornist, kuidas Tont maaga ikka lähemale tuli. Viimati ütles üks ehitajaist: “See on ju Abruka saar” ja kohe jäi Vanatondi maalahmakas merepõhja kinni ning sellest sai Abruka saar, sest nägija oli selle ära nimetand ja sellepärast saigi tast saar, mida praegu Abruka saareks kutsutakse.

E, StK 43, 249/52 (62) < Jämaja khk., Mäebe k. – M. Tooms < Jüri Kokk (1927).


Mereröövlid ja Abruka saar

Võimalik, et muistsed laevad leidsid mõnusaid peatuskohti ka Ahvenasaare (Abruka) rannas, mis paistab Salmelt silmapiiril meres. Abrukal endal on tõepoolest leitud märke kunagisest meresõitjate või mereröövlite peatuspaigast, millele andis kinnitust ka 2010.aasta juuni algul tehtud arheoloogiline luure ja samuti rahvapärimus Anerahu lahesopist,“…mis ulatunud vanasti Reheküüni (Kuke) mäeni. Selle ümber peetud võitlustest annavad tunnistust ümberkaudsetelt põldudelt leitud odaotsad. Küllap oli see ideaalne paik mereröövlite kantsiks, et kimbutada linna suunduvaid laevu.

Allikas: Mari Tuulik “Abruka ajast aega” lk.18 2011.a.


Kuidas tekkis Abruka saar

Kui Kuressaares hakati lossi ehitama, pole see Vanakurjale meeldind, tahtnud ära hävitada kõige võõra. Läind Kuramaale, kaevand tüki maad välja, praegu sääl Angerni järv. Võtnud maatüki selga, lendand Kuressaare lossi poole. Keegi oli seda Vanajumalale tääda andand. Ta saand pahaseks, võtnud suure kivi, ning kui Vanapagan oli Kuressaare saamas, viskand pahema tiiva pihta. See on teda vähe kallutand. Viskand veel teise kivi rohkem kere poole, Vanapagan kukkund koormaga merre; tahtnud hüüda appi, saanud öelda: abrruu. Sellest saanud Abruka. Tiivad on praegugi veel näha, üks on Vahasi ning teine on Kaskse. Kivi aga, mis pooleks läks, asub praegu veel Vaherahus, on hiigla mürakas.

ERA II 158, 156/7 (3) < Jämaja khk., Torgu v., Mõisaküla < Anseküla khk., Salme v. ja k. – A. Ahurand < Jaak Lepik, sünd. 1871. a. (1937).


Kuidas Abrugu saar sugend on

Ühekorra, kut Kuresaare võrst hakkand omale seia linna tegema, olnd va Vanapoiss sellepärast hirmus vihane ning tahtand Kuresaare võrsti keige linna ning rahvaga maa pealt ette tükkis ära kautada. Eks taal siis ikka nõud pole ka. Siis läind tene Kuramaale ning hakkand sääl ühte armutu suurt tükki maad välja kaevama, et seda siis seia Kuresaare linna peele tuua. Kas see kaevand ning kraapind sääl ühed ilmad ajad (vaada koos sa siis seokese suure tüki maad välja saad). Viimaks saand siis see tüki välja, ajand oma selga ning pand Kuresaare poole lindma. See on jo muudugid tääda, koest seokene suur tükk maad välja võetakse, et sõnna suur auk taa jääb. Sääl kuhas peab paergu Kuramaal järi olema. Vanapoiss olnd juba ette üsna Kuresaare lihidal ning mõtlend: vaest mõned seokesed tükid on mool nurja läind, aga jo see ikka korda lihab. Seekorra saa ma ometi Vanadjumalad petta, tema on jo ikka inimessi oort abis. No suur koorm vaibund va mihel püsut teise külje peele. Vanapoiss nüksand siis paramidi selga. Äkist patsatand jälle sääma tiiba peelt tükk maad mere. (See on jo see Kirju rahu, natuse Abrugust Kuramaa pool üks 28 võrsti.) Vanapoiss kohkund natuse ning vätsind aga edasi. No Vanajumal juhtund jälle nägema, et Vanapoiss siukest tükki tegemas on, muud kut võttand suure kivi käde ning virutand sellega va Vanapoisi sääma tiiba pihta. Oh sa poiss! Vanapoiss kohkund nenda, et va tagumine ots pääsend ka lahti, see, mis paergu Linnusita sääreks hüüteste, ning see kivi on paergu seal Kassemaa juures meres ka näha, missega Vanajumal viskand oli. No Vanapoiss olnd nenda visa hingega, siis Jumal virutand vasagu tiiba peele ka kaks suurt kivi, siis veel Vanapoiss tulnd oma kandamaga ülalt keerdes. Tahtand tene siis veel abi hüüda, no suu jooksend vett täis, paljas plurin olnd taga: Abrrroo. Sellepärast hakatud siis seda maad Abrugu maaks hüütema. Nee kaks suurt kivi on paergu teine Vahase maal, teine Vahase ning Abrugu vahel Vaherahus. See kivi, mis Vahases on, see on luhki läind:, teeb, on kou ta luhki löönd või on ta taevalt nii suure jooniga visatud, et ta luhki läind on. Selle järge on inimesed sääl hirmsast tontisid näind, jo va Vanapoiss ikka sääl siis veel pärast viirustamas olnd on.


H II 18, 923/4 (1) < Anseküla khk. – Leppik (1888).
Vt. HVM II, muist. 104.